Ma olen iseendale suur lugude rääkija ja tihti loon nende kaudu tähendusi, mis ei ole tegelikult tõesed, aga sobivad minu hetke identiteediga, mille olen samuti endale ise loonud. Olen hiljuti avastanud, kuidas olen pidanud mõningaid enda väljamõeldud paska tõeks lihtsalt seetõttu, et need sobivad minu praeguste uskumuste ja minapildiga. Need lood muudavad elu talutavamaks ja tundub, et nendeta poleks mu elu elamist väärt. Ma ei ole teoreetik, olen kõiges praktik – ka see on järjekordne lugu, mida ma endale räägin.

Viimase aasta jooksul rääkisin endale näiteks lugu, et mulle meeldib osta coachingu ja eneseabi raamatuid, aga lugemine mulle tegelikult ei meeldi, no kohe üldse ei taha lugeda. See sobitus tol hetkel minu identiteediga, kuid see lugu ja identiteet ei toetanud mind enam, mistõttu hakkasin endale uut lugu jutustama. Täna loen igal hommikul umbes 15 minutit ja teen seda rõõmuga, sest ma tahan ja mulle meeldib lugeda. Võtan alati uued teadmised vastu, kui saan need kuidagi oma kogemustega siduda. Olen suur refleksiooni fänn ja ühendan pidevalt oma minevikku ja olevikku teooriatega, mis haakuvad minu elukogemuste ja uskumustega. Infot ja teooriat on mu ümber iga  päev palju ja see kõik on tegelikult kasutu potentsiaal, kuniks ma seda päriselt kasutusele ei võta ega päris elus ei rakenda.  

Hiljuti käisin hambaarsti juures (aitäh, Kliinik32 – minu arvates parimad spetsialistid ja erakordne tiim tervikuna). Nagu paljudel minuvanustel, on ka mul hambaarstiga lapsepõlvetrauma. Olin umbes 5-6-aastane, kui ema hoidis mu pead kinni, samal ajal kui hambaarst puuris hammast. Tuimestuseta. Kohutav, kuid huvitavalt õpetlik kogemus. Täna mõistan, et aastal 1985 olidki asjad teistmoodi. Ma ei süüdista ei ema ega hambaarsti – nad tegid oma parima. Kogemust kandsin aga endaga 44 aastat ja olen alati hambaarstile minnes tundnud ebamugavust ja palunud esimese asjana süsti, enne kui suu lahtigi teen. Hambaarstitoolis istudes on hingamine kinni, käed märjad ja selg higine. Püüan mõistusega sisendada, et kõik on hästi, aga süda ja keha ütlevad muud – mõistusega mägesid ei liiguta. Muide, olen terve elu ka kasse kartnud, sest üks neist kriimustas mind  lapsepõlves –  ka seda hirmu ja kogemust olen oma kehas pikalt endaga kandnud.

Usun, et mõistus moodustab vaid 5% minu TEADVUSEST, samas kui SÜDA ja KEHA esindavad 95% minu alateadvusest. Kuid 11. septembril hambaarsti juurde minnes ei tundnud ma enam varasemat ebamugavust. Seekord ei olnud tegemist tavaprotseduuriga – mulle pandi kolmas implantaat, tehti operatsioon ja puuriti metallkruvi lõualuusse. Poole peal märkasin, et hingan rahulikult, olen täiesti lõdvestunud ning selg ei ole märg ega käed higised. Sel hetkel taipasin mitmeid asju ning lõpuks jõudis minuni täielikult tsitaat: “YOUR PAST DOES NOT EQUAL YOUR FUTURE UNLESS YOU LIVE THERE!“. Olin 44 aastat elanud minevikus, kandes endaga kaasas seda ebameeldivat kogemust ja traumat, mis oli talletunud südames ja kehas. Sellist muutust on tõesti raske saavutada vaid mõistuse tasandil. Kõik muutused, mida olen teinud ainult mõistuse tasandil, on olnud ajutised. Olen korduvalt seda kogenud, eriti toitumise ja kehakaalu reguleerimisel, aga sellest pikemalt juba mõni teine kord.

Taipasin veel üht olulist asja: positiivne kogemus hambaarstil ei olnud juhuslik. Selle muutuse aitas esile kutsuda Tony Robbinsi nelja päevane seminar, millest ma septembri alguses Kölnis, Saksamaal osa võtsin. Kuigi olin üks 14 000 inimesest, tundsin kogu selle aja Tony ja tema tiimiga tugevat ühendust. Olin 100% fokuseeritud – miski muu polnud sel hetkel tähtsam. Need neli päeva keskendusin oma uskumuste ja lugude muutmisele – neile, mida olin iseendale rääkinud juba 6-aastasest poisist saadik. Minu vanad uskumused, mille olin ammu oma närvisüsteemi istutanud, olid:

  • Ma pole piisav.
  • Ma pole armastust väärt.
  • Ma pole edu väärt.

Alustasin Tony seminaril suhkrusõltuvuse ületamisega, kuid peagi mõistsin, et see oli vaid tagajärg. Põhjus peitus mu kehas olevas tühimikus, ja toitumise teema oli vaid jäämäe tipp. Sain aru, et kui suudan lahendada rasked uskumused ja lood, mis peitusid jäämäe alumises osas, siis hakkavad ka ülejäänud probleemid iseenesest lahenema – pole vaja täita tühimikku, mida enam ei eksisteeri.

Seal ma olin, hambaarsti toolis, tundes end õnneliku ja tänulikuna uute taipamiste ja kogemuste eest, mida polnud varem kogenud. Wow! Kõik on võimalik ja kõik algab minust endast, minu otsusest ja soovist end muuta ning püsivaid lahendusi leida. Coachina sain Tony Robbinsilt tööriistad, aga mis kasu on tööriistadest, kui pole isiklikku kogemust nende taustal? Või mis kasu neist on, kui ei oska neid kasutada? Mulle meeldivad erinevad tsitaadid, kuid vähesed on jõudnud minu südameni ja kehasse, mitte ainult mõistuse tasandile.

Nüüd jõudsid minu südamesse sõnad: “PAIN IS TEMPORARY AND SUFFERING IS A CHOICE.” Olen terve elu kannatanud erinevate uskumuste tõttu, rääkides lugusid oma minevikust, mis sobituvad minu hetke identiteediga. Kui ma räägin iseendast, valin hoolikalt, milliseid lugusid jagada. Täna räägin oma minevikust hoopis teistsuguseid lugusid, mis on alati olemas olnud, kui mida olen valinud mitte rääkida. Näen enda ümber rohkem värve ja armastust kui kunagi varem. Samuti puudutab mind täna sügavalt tsitaat: “YOU ARE NOT JUST EXPERIENCING LIFE, YOU ARE EXPERIENCING THE LIFE YOU ARE FOCUSING ON!” Olen seni valinud elada minevikus, uskudes, et halvad kogemused minevikust võivad oodata mind ka tulevikus. Olen Tonyle ja tema tiimile ääretult tänulik selle erakordse kogemuse eest. Usun, et igaüks seminaril osalenud 14 000 inimesest koges midagi ainulaadset. Jah, kogesime kõik üht ja sama asja, kuid siiski olen kindel, et lugusid, tähendusi ja kogemusi on täpselt 14000. Kõik erinevad, sest iga inimene on unikaalsete kogemustega ainulaadne indiviid.

Mulle meeldib väga ka see uskumus, et meil kõigil on kaks elu, ja teine algab siis, kui saad teadlikuks, et sul on ainult üks. Minu teine elu algas 44-aastaselt. Olen varem korduvalt öelnud, et nüüd algab “uus elu”, aga seekord tunnen, et midagi on teistmoodi – tunne on sügavam, nii kehas kui südames. Ma pole kunagi septembris ennast nii hästi tundnud, sest viimased 28 aastat on septembrist alates olnud minu “Low-periood”, ehk kannatamise aeg. Tegelikult pole ma ennast kunagi oma kehas nii hästi tundnud. Ütlen seda välja ilma valehäbita, sest see on tõsi. Enam ma ei tõmba end alla, ega pisenda ennast. Väliselt on mul juba pikka aega kõik, millest olen kunagi unistanud, olemas ja rohkemgi.  Seesmiselt tundsin end aga ikka õnnetuna. Mitte miski väline – ei ükski miljon, ega keegi väljastpoolt – ei suuda mulle pakkuda seda, mida vajan. See midagi, mida olen otsinud ja igatsenud, tuleb minu enda seest. See tuleb julgeda üles leida, sellele näpp peale panna ja ümber programmeerida. Praegu ootan igat päeva põnevusega, sest nii palju on teha. Olen tänulik kõigele ja kõigile, et saan teha, hingata ja elada tänases hetkes, mitte eilses ega homses.