Tipphooajal töötan 100 inimese heaks. Just niipidi, sest ma armastan oma tiimi ja tahan, et neil hästi läheks. Olen alati olnud meeskonnamängija, kuid pole seda tihti osanud väljendada nii selgelt, et mind õigesti tajutaks. Juhina tunnen, et saan anda tiimile enesekindlust ja julgust, kuid neid ka sama lihtsalt ära võtta. Selle mõistmine muutis minu suhtumist – tahan olla juht, keda tajutakse tavalise inimesena, kellel on omad tunded ning tõusud ja mõõnad, mitte maskide taha peituvat 100% enesekindlat üliinimest.
Päeval, mil loobusin soovist olla ruumis kõige “targem ja osavam”, algas No Bananases uus ajastu ja marjad hakkasid veerema märksa särtsakamalt. Oli vabastav taibata, et paljuski olin just mina olnud ettevõttele piduriks ja pudelikaelaks. Nii juba aastaid. 24 aastat tagasi, hakkaja poisina, tahtsin kõike ise teha. Nii ma rapsisin, kuni sein ette tuli. Olin klassikaline mikromanageerija, kes ei osanud vastutusekoormast lahti lasta ega seda laiali jagada. Puudu oli oskusest vaadata ennast kõrvalt ja olukordi metatasandilt.
Inimene pole loodud iseennast nägema. Seda ütles mu psühholoog paar aastat tagasi ja see kõnetab mind endiselt. Enese nägemiseks vajame peeglit. Olgu see siis päris peegel, või teine inimene. Minul on neid peegleid olnud palju – pere, psühholoogid, coachid ja superviisorid. Aitäh! Tänu perele olen teadlikum iseendast, tänu coachingule ja supervisioonile oskan end kõrvalt vaadelda ja kogetut reflekteerida. Varem domineerisin koosolekuid, sest mulle meeldib rääkida, vahest ülevoolavalt ja liiga palju. See on minu kaitsekilp, et tunda end targa ja vajalikuna. Nüüd räägin vähem, lastes kolleegidel avaneda ja võtta rohkem vastutust. Meie nädalakoosolekud on jagamiseks ja kõik saavad rääkida suhteliselt raamivabalt. Neid kohtumisi täis pühendumist ja toetust ei sega ei arvutid ega telefonid. Numbrite ülevaatamise jätame lõppu. Kui sedagi.
Kõike ei pea teadma ega alati viimast sõna ütlema. Pigem usaldan oma tarku ja ambitsioonikaid kolleege, kellega mul on väga vedanud. Ideede generaatori, toetaja ja suunanäitajana loon keskkonna, kus julgustatakse õppima vigadest. Let’s go! Eksime. Õpime reflekteerides! Ja nüüd edasi! Perfektsus on illusioon, mis pidurdab arengut. Eesmärk on luua keskkond, kus meeskond võib katsetada ja areneda tundmata hirmu vigade või karistuse ees. Kiire-tempo-äris on iga päev võidujooks ajaga – prügikast või ostukorv. Emb-kumb, aga tiimi metsik töö ja toetav vaib tagab, et kliendil oleks rõõmus meel ja suu marjane.
