Olen igavene unistaja ja uskuja. Teismelisena olin kindel, et mängin kunagi NBA-s ning andsin korvpallile oma parima. Paraku jäi minu NBA-karjääri tipphetkeks kohtumine Kobe Bryantiga 1998. aastal. Olin 18, tema 20 – staar juba siis, täna legend. Kobe veendumused ja väljaütlemised inspireerivad mind väljaspool kossuplatsi tänaseni. Enim on mind kõnetanud sõnad, et kui kardad eksida, siis nii ka läheb.
Kartmatus ette võtta ja põruda kajastub ka minu tegemistes. “All-in” – kõik või mitte midagi. No Bananase edu tugineb järjepidevusel ja distsipliinil. Ka rasketel aegadel oleksin võinud valida kergema vastupanu tee, aga 28 aasta jooksul pole ma seda teinud. Nii ei müü me magedaid marju suurema säilivusega, vaid hoopis Camarosa maasikaid. See vana ja väärikas Euroopa sort, mida enam väga ei müüda, on super maitse, kuid kehva säilivusega – raske müüa ja kasvatada. Kui aga maitse ja kliendi rahulolu loeb, tuleb tööd teha ja vaeva näha.
Kunagi süüdistasin täitumata kossu-unistuses tervet maailma (v.a. iseennast), kuid mõistan täna, et asi oli valikutes. Peod, alkohol, halb toitumine ja unetus ei sobi tippspordiga. Lisaks veel ületreening ja tulemuseks olidki vigastused. Minu kuulsusrikas NBA-karjäär lõppes vahetult pärast 1998. aasta tänavakorvpalli MM-i. Seal kohtusingi Kobe ja TMac’iga, tollaste Adidase reklaamnägudega. Näha NBA superstaari ja panna ise ketsid varna. Elu lagunes pärast korvpalli täielikult ja kogesin esimest suurt kriisi. Kurnav, kuid õpetlik kogemus. Kriisid on tõepoolest suurimad õpetajad ja hüppelauad. Kriisi keskel on seda muidugi raske näha – eriti noorel kossu-Anderol. Täitumata NBA unistusele olen püüdnud saavutada sarnase tulemuse No Bananasega marjade maailmas. Minu uus NBA – No Bananas All-Stars.
Laupäeval lõpuks NBA-sse jõudes, sai mu kossu-unistus kauni punkti. Lakersi-Warriorsi mängul tajusin, et ka Lebron ja Curry, pühendunud tipud, on samuti inimesed – vahel võidavad, vahel kaotavad. Legendide lähedus ja koos hingatud õhk panid mu pähe mõtte, et ka LeBron’i tee olnud täis katsumusi ja äkki jäi temal pooleli hoopis “marjamehe” karjäär :).
Aitäh, korvpall, nende mõtete ja emotsioonide eest, mis on aidanud minust teha Andero.
