Vaatan, kaasvestleja noogutab. Kas nõustub? Kas näitab, et saab mu jutust aru? Kurat, äkki on niisama aktiivne kuulaja… Ikka ja jälle satun ma noogutamise orki nii kuulaja kui ka kõnelejana. Vahest viskan sõnadega õhku kollase banaani ja eeldan, et teine pool püüab ka selle kollase banaani kinni. Elu on siiski näidanud, et tihti jõuab kohale hoopis roheline banaan või punane õun ja teise poole noogutamine võib tähendada seda, et jah ma sain kätte hoopis selle rohelise banaani või punase õuna mille mulle viskasid. Põhjus on eeldamises.
Segadused ja pinged suhetes tekivad minu kogemuse põhjal sellest, et ma eeldan midagi oma peas. Seni on noogutamine olnud mulle püha ja märk sellest, et küllap jõudis verbaalne “kollane banaan” kohale. Usun inimeste aususesse väga ja olen arvanud, et mul pole põhjust selles kahelda. Noogutades on ka mul kombeks anda märku, et olen aru saanud või et olen nõus öelduga ja vastuväiteid pole. Samuti, kui näen inimest enda vastas noogutamas, võtan seda kui et minuga ollakse nõus või minust on aru saadud. Noogutamine on viinud mind huvitavatele ja ka keerulistele radadele. Mulle ei meeldi sama reha otsa uuesti komistamine ja püüan samu vigu vältida, kuid noogutamise reha otsa komistan pidevalt ja jätkuvalt. Põhjus? Ma kuidagi kipun unustama, et noogutamine ei tähenda tegelikult seda, et kaks inimest on teineteist mõistnud soovitud moel, vaid seda, et kaks inimest arvavad, et on üksteisest õigesti aru saanud. Kumb variant peale jäi, selgub alles hiljem. Noogutamine on aidanud mul mõista suhtlemise ja kommunikatsiooni tähtsust.
Paljud pinged, konfliktid ja arusaamatused oleksid olemata, kui mul oleks tarkust peegeldada teisele inimesele tagasi seda, mida ma arvan, et ma kuulsin. Ja siis saada kinnitus kasvõi läbi noogutuse, et sain asjadest ikka õigesti aru. Äkki peaks paluma ka teisel inimesel peegeldada (lisaks noogutustele) mulle tagasi, mida ta just kuulis ja kuidas ta öeldust aru sai. Märkan tihti tagantjärele, et ma taas eeldasin, jätsin jälle peegeldamata ning eksisin teelt ära. On nii inimlik hakata teist inimest kuulates oma peas mingit lugu rääkima ja läbi selle jõuda tõeni, mis võib, aga ei pruugi olla lähedalegi sellele tõele, mida ütleja soovis edastada. Olen siiski väga tänulik kõigile segadustele, mis mu elus on tänu noogutamistele tekkinud. Need olukorrad on aidanud mul mõista suhtlemise keerukust ja tänu noogutamisele ning sellest tekkinud pingetele olen saanud võimaluse õppida lahendama inimsuhetes tekkinud konflikte ja pingeid.
Kui näeme, siis noogutame! 🙂
