Tere. Mina olen Andero ja ma olen sõltlane… Võiks lausa öelda, et olen kringel veeni tüüp. Olen suhkru- ja nisunarkomaan. Tahan olla aus inimene, aga märkan tihti, et aeg-ajalt olen suisa valelik. Kõige rohkem valetan igapäevaselt ja suht tuimalt iseendale. Viimasel ajal teen õhtuti päeva kulgu reflekteerides endaga kindla kokkuleppe, et homme ma magusat ei söö – mõjub vöökohale ja enesetundele kehvasti. Samuti kannatab ülesöömise ja suhkru all mu vaimne tervis. Sellest hoolimata murran seda lubadust pea iga päev. See käib kuidagi nii sujuvalt ja osavalt, et “moosivarguse” hetkel nagu polekski mind olemas ja magusa otsuse teeb keegi teine minu sees. Mina ise olen justkui kaasreisija, kes hiljem saab ainult käsi laiutada, kui märkan kahte tühja halvaapakki oma põlvedel. Oleks siis marjakarbid – vähe tervislikum. Ei, f*cking halvaa! Iseennast võita on teinekord nii kuradima raske.
Viimase kahe kuu jooksul ei mäletagi magusavaba päeva, kuigi pean igal õhtul kesise enesetundega sisemist dialoogi teemal, et homme hakkan “korralikuks” ja suhkrut ei söö. Hommikul tõustes stardin hea tundega, mis kinnitab: “I can do it!”. Õhtuti aga keerab mu aju mind ümber sõrme ja olles väga veenev, saab mind nõusse: “Mis see väike amps ikka teeb, raske päev ja raske trenn selja taga, tähistame, Andero. Elu on ju elamiseks ja nautimiseks!” Kõikvõimalikud ilusad sõnad, mis tekitavad sooja ja hea tunde. Ampsti! 🙂
Toit on olnud läbi minu elu võlu ja valu, armastus ja vihkamine. Otsin siiani lahendust ja tasakaalu. Usun, et tean, mida tunnevad alkohoolikud, narkomaanid, kasiinosõltlased ja mistahes sõltuvuses vaevlevad inimesed. Paljudel neist on suur soov muutuda ja ühel hetkel lubavad, et enam ei tee… Enam ei võta… Olen erinevatel eluetappidel joonud palju alkoholi, suitsetanud, kasutanud mokatubakat, joonud ämbrite kaupa kohvi, kimunud õhtuti kanepit jne. Need kõik on minu elu ja mind mingil hetkel kontrollinud, kuigi ma pole seda osanud endale tunnistada. Kas poleks võrratult lihtne toidust loobuda, kui saaksin panna ennast igal õhtul pistikusse nagu telefoni ja laadida ennast 100% peale. Seda võimalust siiski pole ja ma otsin edasi viise, kuidas iseendaga toidu teemal rahu teha.
Enda tutvusringkonnast ei tea ma kedagi (peale iseenda), kes on võimeline aastaga juurde võtma 30 kg ja suvega 15 kg, kui ma satun söömistsüklisse. Ühest äärmusest teise – võtan 30 kg ühe aastaga alla, olles väga distsiplineeritud ja järjepidev kõiges, mida teen ja söön. Nendel hetkedel tunnen, et mitte kunagi elus ma enam kringel veeni ei kuku, sest ma olen ju tugev ja suudan ühe kringlitükiga piirduda. Nii ongi, kuniks märkamatult olen jälle keerises, kust välja rabeleda on raske ja kõik kordub.
“I am man in process” on Will Smith öelnud. Inimesed, kellel mingit sõltuvust pole ei suuda kunagi mõista sõltlase sügelust. Lihtne on ju mõelda ja öelda, et söö, joo ja tarbi vähem. Tean, et mitte keegi peale Andero ei suuda minu probleeme lahendada ja süüdistada kedagi teist minu valikutes tundub jabur, silmakirjalik ja vastutustundetu. Teen oma valikud iga päev ise ja see, kas haaran kringlitükist või kolmest (või jätan üldse haaramata), on 100% minu valik ja vastutus.
Minu konfliktid iseenda ja teistega saavad tihti alguse alguse sellest, et ma ei julge olla aus. Hirm haiget teha või saada takistab. Tahan justkui võtta vastutuse teise inimese tunnete ja reaktsioonide eest. Kuigi ma ei karda konflikte ja kriise, märkan, et ka seda öeldes ma mingil tasandil valetan endale, sest olla aus oma kõige lähedasematega on teinekord raske. Võibolla on mul võimalik oma suhkrusõltuvusega paremini toime tulla, kui tõstan ta nähtavale. Siin ma olen! Küll midagi paraneb, sest uskumus, mis mind siiani palju edasi on viinud ütleb, et kui teha asju alati ühtemoodi, siis lõpptulemus ei muutu.
