Olen zebra mitte hobune (justnimelt Z-tähega – tundub minulikum). Ma pole sealjuures üleolev, lihtsalt olen alati elanud mõttega, et ma ei ole parem kui sina ja sina ei ole parem kui mina. Juba lapsest saati olen tajunud end teistsugusena ja omamoodi, funktsioneerides erinevalt kui paljud teised minu ümber. Koolis olid mul õpiraskused, tegelikult pole mind kool üldse liialt huvitanud, aga olen ennast sundinud meeletult õppima ja näinud tohutult vaeva, et oma koolid siiski lõpetada. Teiste etteantud raamidesse ma ei mahu ja kuigi ma vajan raame ja distsipliini, aktsepteerin ainult enda poolt ja iseendale kehtestatud raame ja piire. Olen alati käinud oma rada ja laulnud oma laulu. Isepäiselt. Katsed mind painutada ja suunata pole tegelikult kellelgi väga õnnestunud. Võtan meelsasti riske ja nii avastan maailma enda reeglite järgi. Taludes riske ja määramatust hästi, ei karda ma ebaõnnestuda. Minu jaoks pole olemas ebaõnnestumist, kui kontseptsiooni, või ei mõtle ma ebaõnnestumisest kui mingist “hirmsast kollist”, mida tuleks püüda vältida. On vaid erinevad kogemused, õppetunnid, võimalused ja valikud, mis viivad edasi. Kõik on protsess ja teekond.
2024. aasta alguses sain 43-aastaselt ATH (ADHD) diagnoosi. Õpikunäide, nagu mu psühhiaater ütles. Mingi kergendus tekkis nii minus kui ka mu vanemates – sügavam mõistmine, et ma pole “vigane hobune”, vaid olen teistsugune ja toimin teistmoodi. ATH on mu suurim ressurss ja ka suurim taak. Tänu ATH-le on mul hüperfookus teemade suhtes, mille vastu mul on draivi ja huvi. Noorena oli see korvpall. Pärast kossu marjad ja No Bananas. Nüüd coaching ja supervisioon. Hetkel on nii ja naudin seda teekonda ja protsessi täiega. Tajun, kuidas coaching ja supervisioon mind enda poole tõmbavad, või siis tõmban mina neid. Igal juhul olen armunud. Taak on ATH seetõttu, et kui ma millestki vaimustun, lähen ma all-in’i ega oska ennast säästa. Kõik on nii äge ja põnev ja tore ning siis panengi tihti täiega üle võlli ja põlen ereda leegiga läbi. Nii juhtub, kui gaasipedaal on põhjas ja pidurit pole või on seda raske leida. Läbipõlemine tähendab minu jaoks seda, et pärast intensiivset ja ägedat perioodi vajun sügavale auku, kus mul on keeruline funktsioneerida. Aju läheb säästurežiimile ja võtab justkui juhtimise üle, kaitstes mind ja ma ise sõidan mingi aja lihtsalt tagapingil kaasa. Niimoodi maa ja taeva vahel depressiooni, ärevuse ja ajuudu pilvedel hõljudes, puudub motivatsioon isegi meeldivaid tegevusi ette võtta. Vahel on päeva produktiivseim hetk prügikasti õue viimine. See muster on käinud minuga juba aastakümneid ja tahan seda täna murda, teadlikult.
Olen tunnete ja taju inimene, sellest olen alati teadlik olnud. “Hell ja õrna südamega”, nagu mind juba väikse poisina kirjeldati. Kui tavainimese ajul on tunnete skaala vahemikus 0-10 (10 on ülim rõõm), siis mul on see skaala ATH tõttu vahemikus -3 kuni 13. Midagi sellist olen kuskilt kuulnud ja “tõde“ ei saagi ma kunagi teada, kuni ma hetkeks kellegi teise peas ja kehas olla ei saa. Põhjus, miks ma hiljuti Los Angeleses käisin, polnud tegelikult korvpall, vaid SPECT SCAN aju-uuringud Dr. Amen’i kliinikus. Tahtsin saada rohkem teada oma ATH-tüübi kohta ja kuidas ma saaksin olla parim võimalik zebra iseendale, et maksimeerida enda potentsiaal siin elus. Tahan end oma kehas ja peas hästi tunda, olles iseendaga kontaktis 365 päeva aastas, mitte pool sellest. Tahan elada nautides ja olla hetkes, mitte lihtsalt elust kuidagi läbi vuhiseda, et aastate pärast surivoodil pobiseda: “Tehtud. Sain hakkama“.
