Tahan elada oma laste ja abikaasa nimel, mitte surra nende eest. Lubasin oma abikaasale, Dianale, et olen tema jaoks olemas detsembris 2023, kui meie perre sünnib kolmas laps. Lubasin, et osalen isa ja partnerina rohkem kui kunagi varem. Tahtsin olla kasulik ja võtta vastutust abikaasa ning lapsevanemana ja soovisin, et mul oleks rohkem energiat kui lihtsalt “Kle, kui juba tõusid, viitsid ulata mulle seda ja teist” Anderol. See oli mugav Andero, kes ei viitsi tõusta, kui kord juba maha on istunud. Mulle lähedased inimesed tunnevad seda Anderot hästi.
09.10.2023, kell 06.45, istusime autosse, et sõita Viimsi kaalukirurgia keskusesse Bypass maovähendusoperatsioonile. Eelmisel õhtul kallistasin enne magamaminekut lapsi, teadmata, kas saan seda veel kunagi hiljem teha… Tagasi vaadates on huvitav see, et täpselt nii võiksin igal hommikul kodust naise ja laste juurest lahkuda, sest ma ei saa tegelikult garanteerida, et ma õhtul koju tagasi jõuan. Aga neid ohte, mis autoga sõites või jalutades igal päeval kohata võib, pole minu jaoks justkui olemaski. Olen suur uskuja, alati olnud. Usun, et kui teed samu asju samamoodi, siis lõpptulemus ei muutu. Usun inimestesse ja usaldan inimesi. Kui kohtusin Dr. Ilmar Kauriga paar kuud enne operatsiooni, teadsin juba esimestel hetkedel, et tema kätte julgen oma elu usaldada. Tundsin, et see operatsioon on minu “viimane võimalus”, mis lahendab lõpuks paljud minu kannatused. Toona ei teadnud ma veel, et minu söömist mõjutab ka ATH – ülesöömine on hea viis saada kiiret dopamiini, mida mu aju vajab. Ma ei teadnud ka seda, et kõhnumisoperatsioon ei täida minu sisemist vaakumit. Seda tühimikku, mida olen püüdnud toiduga täita pea terve senise elu, aga mis pole kunagi täitunud. Kas olen tagasi vaadates oma otsust kahetsenud? Mitte kordagi! See teise nurga alt kogemus on mind palju õpetanud – nii enda kui ka elu kohta.
Sõit Viimsisse koos Dianaga oli vaikne, nagu ma olin palunud. Olin keskendunud, täpselt nagu enne kossumängu. Hüperfookus – valmistun millekski, millest mul pole aimugi, aga panen oma keha ja meele valmis. Hüpe tundmatusse. See on miski, mida olen kogenud nii ettevõtja, korvpalluri kui ka coachina. Talun määramatust hästi või siis olen seda õppinud elu joosul taluma. Mõistan, et elus pole grantiisid ja kogu elu ongi üks suur eksperiment, kus saan anda oma parima igas hetkes ning teadmata, kuhu üks või teine otsus mind viib. Mäletan siiani viimast kallistust Dianaga kliiniku ees. Olime mõlemad pisarates. Mul oli väga raske temast lahti lasta, kuid kõndisin siiski üksi palatisse ja ootasin kaks tundi oma järjekorda. Ma pole end kunagi varem nii üksikuna tundnud. Aju karjus: “Andero, FUCK! Mida sa teed? Mine koju ja söö vähem! Sa oled korduvalt 30 kg alla võtnud, suudad seda jälle. Just do it! Sa oled ju terve. Hakkad vaikselt pihta ja kõik saab korda.” Ärevus oli laes ja süda peksis, aga keskendusin rahulikule hingamisele. Lamasin voodis, silmad kinni, keskendudes kogemusele, mida mul varem pole olnud. Mind hoidis haiglast põgenemast see, et olin otsustanud sügaval enda sees, et ma tahan muutust. Ma tahan seda kogemust. Ma tahan elada! Sügaval sees tundsin, et see on õige valik ja otsus. Kindlasti polnud see minek “kergema” vastupanu teed, sest olen proovinud lugematus koguses erinevaid dieete, Ozempicut (mis minul ei toiminud), mitu söömata nädalat paastulaagrites jne. Ma olin jõudnud punkti, kus nägin Bypass opis viimast võimalust. Kui ka see poleks aidanud, siis on kõik perses.
Lõpuks koputati uksele ja ma teadsin, et on aeg viimast korda ülekaalulisena püsti tõusta ja opisaali minna. Jalutasin omal jalal, saatjaks kirurg. Mul polnud kuskilt valus, mul polnud mingit tõsist haigust. See kõik tundus nii sürr, kui jõudsime opisaali, kus tervitasin kõiki, kes seal mind juba ootasid. Viskasin opilauale ise pikali ja uskusin, et kui ärkan, on mul kõhu peal viis auku, aga vähemalt olen maa peal, mitte maa all. Elasin usus ja teadmises, et ka selle otsusega annan endast absoluutselt parima. Parima, mida ma tol hetkel anda oskasin.Tagasi vaadates, läheb mul süda soojaks, kui mõtlen, kui hästi mind algusest lõpuni hoiti – Dr Kaur ja tema tiim tegid selle kogemuse mulle väga meeldivaks. Aitäh heade mälestuste ja kogemuse eest!
Lootsin väga, et operatsioon lahendab mu suhkrusõltuvuse, sest paljud sama protseduuri läbinud inimesed, ei saa enam suures koguses suhkrut süüa – neil hakkab lihtsalt väga paha. Mina kahjuks nende hulka ei kuulunud. Fuck, see oli esimene halb uudis, teadsin seda kohe. Suhkur tuli tagasi juba mõned kuud pärast operatsiooni. Alguses niimoodi märkamatult, kuid mingi hetk avastasin, et mul pole jälle olnud mitu kuud suhkruvaba päeva. Kevade lõpus hakkas kaal uuesti tõusma. Olin mures, sest kaua see kaal ikka saab langeda, kui suhkur on tagasi igas päevas… Vana Andero, kes tellis huvitavaid asju ja proovis neid lihtsalt “natukene maitsta ja mekutada”, oli tagasi. Mure ja stress tõusid lakke, sest minu plaan ei töötanud nii, nagu olin soovinud ja lootnud. Tundsin tuleviku ees ahastust ja ärevust.
Suvel otsustasin proovida ATH-ravimeid, sest see oli kogemus, mida mul veel polnud, ja tundsin, et soovin ka seda katsetada. Need on mind kindlasti aidanud – mul on täna rohkem fookust kui kunagi varem, kuigi suhkur oli ka ravimitega õhtuti mängus. Usun, et ükski ravim ei toimi, kui elustiil ei muutu, kuid ravimid aitavad vähemalt ajukeemiat tasakaalustada, vähemalt minul. ATH-ga inimesena vajan kindlat režiimi, head ajaplaneerimisoskust, palju trenni, tervislikku toitu ja kindlat unerutiini. Vajasin MASSIVE ACTION’it ja otsust, mis tuleb sügavalt minu seest, mitte enam ainult mõistuse tasandilt.
Kõige suurem muutus tuli Tony Robbinsi seminarilt – pärast seda pole miski enam minu sees endine. Ma pole kunagi varem septembris tundnud end nii hästi ja kui olen 100% aus, siis pole ma kunagi tundnud nii tugevat ühendust iseendaga – mitte ainult peas, vaid ka kehas ja südames. Inimene on tervik ja usun, et aju, süda ja keha peavad heas koostöös olema, et iseenda sees saaks tekkida “kodutunne”. Olen elus tihti vaimustunud kõigest uuest ja huvitavast, kuid seekord tunnen mingit teistsugust põnevust. Midagi palju sügavamat, ja palju ehedamat. Tunnen kontakti iseendaga. Täna naudin seda, mis on ja mida tunnen ja homse pärast ma enam ette ei muretse. Luban endal tunda ennast hästi ja patsutan tihti ennast seljale. Varasemalt pole ma seda teinud – kas pole osanud või olen enesele rääkinud lugu “pill tuleb pika ilu peale”. Tähistan igapäev iseennast ja enda väikeseid eduhetki.
Kui ma mõtlen tagasi viimasele muutuste aastale ja Dianaga jagatud 14 aastale, siis märkan rohkem, kui oskasin varem näha ja tajuda. Olen otsatult tänulik, et saan olla inimesega, kes on mulle nii palju andnud. Diana on parim, mis minuga on juhtunud – kõige targem ja ilusam naine, keda tunnen. Kohtusime ajal, mil olin isikliku pankroti äärel ja mu vanemad maksid mu laene. Mäletan, kuidas lõhkusin hoiupõrsa, et poest süüa tuua, kuid sel hetkel Dianale seda ei rääkinud – oli häbi. Kuid Diana tunnetas minu raskust ja muresid, on seda alati tunnetanud. Kuid alati on ta mind armastanud tingimusteta, ka siis, kui olin “pankrotis” või kaalusin 146 kg. Olen tohutult tänulik, et mul on olnud võimalus olla tema kõrval sellisena nagu olen – täiuslik mees kõigi oma sabade, sulgede ja sarvedega ;). Diana on mind alati näinud sellisena, nagu ma tegelikult olen, mitte minu kaalu või hoiupõrsa järgi. Diana pole kunagi viibutanud näpuga, et söögu ma vähem või et võtaksin ühe kringlitüki vähem. Olen selle eest temale väga tänulik, et ta ei ole kunagi proovinud mind muuta. Ta on teadnud ja tunnetanud, et temal pole seda võimalik teha ja ainult mina saan ennast muuta, või muutuda. Aga ainult siis, kui ma seda ise otsustan ja see on mulle endale päriselt väga oluline. Võin ainult ette kujutada, kui raske tal on elada ATH-mehe kõrval, kes pool aastat lendab kõrgelt ja teise poole aastast on sügaval augus, püüdes survaivida ja nina vee peal hoida.
Mäletan päeva, kui läksime koos Big Modasse, poodi, kus müüakse väga suurte inimeste riideid. Ostsin seal mõned 5XL ja 6XL särgid ja ütlesin Dianale: “Need on varuga.” Ta oli kurb ja minu pärast mures. Olin hakanud endale ja Dianale rääkima lugu, et see, kes ma olen, ongi minu saatus ja et mu “geenid” ja fakt, et mu vanaisa Leningradi blokaadi ajal nälga nägi, määravad mu tuleviku. Täna näen kõike selgemalt, sest on kulunud kaua aega, et õppida ennast päriselt armastama oma südames ja kehas. Enda armastamisest algab ka teiste armastamine – südame ja keha tasandil. Olen väga tänulik Tony Robbinsile (Nr. 1 coach maailmas), kes aitas mul muuta neid vanu lugusid ja uskumusi, mida olen iseendale rääkinud ja alateadvusse programmeerinud juba 6-aastasest poisina.
Täna usun, et armastus on kõige alus ja et kõik püsivad muutused saavad alguse enda seest. Mitte miski väline ega keegi teine ei saa mulle seesmist rahu pakkuda. Ükski miljon ega miljard ei too rahu südamesse. Samuti ei saa ükski teine inimene veenda mind, kui palju ta minust hoolib või mind armastab. Kui ma seda ise oma südames ja kehas ei usu, siis ei suuda ma seda päriselt ka teistelt vastu võtta. Need sõnad põrkuvad mu peast, tekitavad hetkeks hea tunde ja pudenevad siis maha kildudeks. Muutust minus endas saab esile kutsuda ainult mina ise.
Olen lennanud tööreisilt tagasi, kui üks naine kutsus stjuardessi ja nõudis uut kohta, sest ta ei tahtnud istuda minu kõrval – talle polnud piisavalt ruumi. Mõistsin teda täiesti, kuid see olukord oli minu jaoks piinlik ja kestis terve igaviku. Kõik lennukisolijad jälgisid juhtunut. Kuna lennuk oli täis, ei saanud ta uut kohta, ja mina proovisin terve reisi ennast võimalikult väikeseks teha, piinlikkust tundes. Sulgesin silmad ja lootsin, et võiksin terve lennureisi olla nähtamatu.
Paljud on soovitanud mul lihtsalt süüa vähem ja tervislikumalt ning rohkem liikuda. Ma tean, et see on tulnud armastusest ja heast tahtest. Aga muutust saab teha ainult inimene ise. Küsimus on selles, kas otsus tuleb peast või sügavalt südamest ja kehast? Uppuja peab ise ennast päästma. Olen oma kogemustest õppinud, et tahtejõu ja mõistusega saan küll lühiajalisi tulemusi, kuid need pole kunagi olnud püsivad.
Ma tahan jagada ka teadmist, et alkoholism on üks maovähendusoperatsiooni olulisemaid kõrvalmõjusid. Mina otsustasin kohe, kui otsustasin operatsiooni teha, et ma ei joo enam kunagi tilkagi alkoholi. Ja ma olen vanusevahemikus 13-28 ikka kõvasti kärakat võtnud. Mulle on alati meeldinud olla täis. Purjus olles tundsin end sageli lõbusamana ja avatumana. Aga pärast 30. eluaastat mõistsin, et ma ei saa keskenduda korraga nii toidule kui alkoholile. Valisin toidu ja alkohol jäi tagaplaanile. Kui aga jõin, siis tegin seda korralikult ning olin seejärel päevi energiata inimvare. See oli minu jaoks talumatu tunne – pohmell viis mind sügavale auku ja see Andero ei meeldinud mulle üldse. Nägin üht võimekat inimest end mõned aastad pärast sama operatsiooni surnuks joomas. Tema matustel kogesin, kui suur valu see oli tema naisele ja lastele. Otsustasin, et minu elus on alkoholiga kõik. Sama kehtib suhkrusõltuvuse kohta – ma ei söö enam kunagi oma elus “kringlit”. Need otsused tulid südamest ja kehast, mitte peast.
Ma ei ole tõekuulutaja, ega ütle kellegile seda, mida tuleks teha ja mis on õige. Igaüks otsustagu oma elu üle ise, nii palju kui see meie kätes ja võimuses on. Mitte keegi ei saa võtta vastutust teise inimese eest ega elada tema elu. Kõik muutused saavad alguse siis, kui kannatamine muutub talumatuks ja otsus tuleb sügavalt seest – et tahan elult midagi enamat kui lihtsalt päevast-päeva tiksuda. Tahan olla terve ja energiline ja niimoot 100-aastaseni välja. Usun täna rohkem kui kunagi varem, et valu on ajutine ja kannatamine on valik. Ainult mina saan öelda endale “EI” ja “JAH”. Mõnikord on “EI” ütlemine väga hirmutav, sest selle taga võib olla hirm, aga minu aju otsib mugavust ja turvalisust, mitte arengut. Minu aju ei huvita ka see, et ma oleksin õnnelik. Areng ja kasv toimuvad väljaspool mugavustsooni. Söömine ja suhkrusõltuvus olid vaid jäämäe tipp – tagajärg, mitte põhjus. Püsiv muutus toimub südame ja keha tasandil. Aitäh, Tony Robbins, et aitasid mul seda mõista südame ja keha tasandil. Olen 44, aga oma elutee alguses ja olen väga tänulik, et mu süda lööb, ma hingan ja ma elan.
