On 3. august aastal 2080. Tõusen koos päikesega kell viis hommikul, tänutundega ja naeratus näol. Ma hingan! Ma elan! Pilk liigub mu abikaasa Dianale ja tunnen naeratades rõõmu. Sahistan vaikselt, et teda mitte äratada – Diana veel magab. Minu hommikurutiin on olnud muutumatu juba aastakümneid, kestes nüüd umbes poolteist tundi, kuigi varem võttis vaid tunni. Kui olen oma tegemised lõpetanud, süütan viiruki ja keedan vett musta tee jaoks. Panen English Breakfast’i puru teekannu, asetan kaks tassi köögilauale valmis ja ootan Dianat, et pakkuda talle teed, vaadata talle silma ja öelda: “Sa oled maailma kõige ilusam naine. Aitäh, et oled valinud mind igal umbes 25 000 hommikul ja lubanud mul valida sind.”
Elada saja-aastaseks ei ole minu jaoks eesmärk omaette, ja tean, et see on ebareaalne unistus. Aga mulle meeldib just niimoodi unistada ja elada. Unistada suurelt, aga mitte ainult – sammhaaval ka liikuda nende unistuste poole, päev korraga. Tean, et ma ei saa muuta ühtki sammu ega päeva oma minevikus, aga saan neid muuta täna ja homme, sest kõik algab igal päeval esimesest sammust. Täna tahan paljudele tegevustele ja asjadele öelda “ei,” et saaksin öelda “jah” sellele, et keedan oma 100. sünnipäeva hommikul oma kallile kaasale teed ja veedan temaga vesteldes pika hommiku. Meile meeldivad pikad hommikud – koos teed juua ja juttu ajada.
Kui kunagi kohtusime, leppisime kokku, et anname endast parima igal päeval – õnnestugu meil see või siis mitte. Meie ligi 15-aastase kooselu jooksul on olnud perioode, kus kõik tundub väga õige, ja hetki, kus kõik näib täiesti valesti. Meie abielu on nagu mitu abielu ühes. Oleme ületanud nii mõnegi kriisi ja tagasi vaadates mõistan, et kooselu on valik ja võimalus, mis algab otsusest. Kas ma pühendun Sulle päriselt? Või lasen end juhtida tuultest ja otsustan alles siis, kui näen, kuhu need mind viivad… See oli pikalt minu vaade kooselule. Ma arvan, et pole olemas täiuslikku paari ega täiuslikku meest ega naist kes sobituvad. Mina olen otsustanud, et ma pühendun oma abikaasale ja ka iseendale. Olen otsustanud anda endast kõik, et meie suhe toimiks. Usun täna, et paarisuhe on igapäevane töö nii iseenda, kui ka meiega. Kui mõlemad pooled on valmis pühenduma ja otsustanud iseenda ega ka meie osas mitte alla anda, siis usun, et kõik on võimalik. Paarisuhtes algab kõik minust endast, mitte sellest, et teine pool peaks minu heaolu nimel muutuma.
Tean juba täna, et Diana on parim, mis mu elus juhtunud on. Olen täna see mees, kes ma olen, vaid tänu temale. Ja teades, et saan talle oma 100. sünnipäeval teed keeta, tunnen, et olen elanud parimal võimalikul moel, parima võimaliku naisega. Vot see on minu suurim unistus ja eesmärk. Aga päev jätkub. Kujutan ette, et pärast rahulikku teejoomist Dianaga tulevad meid õnnitlema ka lapsed oma kaaslastega – Kats on siis umbes 70, Sass 63 ja Joss 57. Hiljem liituvad veel lapselapsed oma peredega. Minu ja Diana pere on kokku siis 39 inimest. Tundub uskumatu. Pisarateni liigutab mind ka mõte, et kõik need inimesed tulevad meie juurde vabatahtlikult. Sest nad tahavad, mitte kohustusest. Nad tunnevad end meie juures hästi ja teavad, et võivad siin olla just need, kes nad on, sest me armastame neid kõiki tingimusteta.
Mul on igaühega neist oma side ja ühendus, sest olen panustanud aega igaühe jaoks. Sain enam-vähem noorena, 40-aastaselt, aru, et minu lähedased vajavad eelkõige mu aega ja täielikku kohalolu. Iga inimsuhe vajab pühendumist, aega ja tööd. Töö all mõtlen eelkõige tööd iseendaga – see ei lõpe kunagi. Õppimine on elukestev ja töö iseendaga samuti. Ma ei ihka enam jõuda kiirelt finišisse, mida pole isegi ju tegelikult olemas. Ma lihtsalt ei näe elu enam niimoodi, võidujooksu või võistlusena.
Olen lõputult tänulik, et ma hingan ja elan. Tänulik, et saan keeta teed oma abikaasa Dianale igal hommikul, mil olen kodus. Tänulik, et olen otsustanud valida tema igal hommikul uuesti. Isegi siis, kui vahel on kõik keeruline ja oleme tülis, armastan teda just sellisena, nagu ta on – täiusliku naisena, koos kõigi oma sabade ja sulgedega. Tahan valida oma Diana igal hommikul uuesti. Seni, kuni mõlemad soovime teineteist valida, on kõik võimalik.
Minu jaoks on armastus midagi palju enamat kui lihtsalt tunne või kirg – see on liim, mis seob, liidab ja annab turvatunde, ühtekuuluvuse, usalduse ja austuse ning loob aususele potentsiaali. Vahel armastus ka lõhub, aga vaid selleks, et saaks sündida uus ja tugevam side. Soovin, et siin maailmas oleks vähemalt üks inimene, kes mind tõeliselt tundma õpib ja aitab mul ka ennast paremini mõista. Tahan teenida oma naist ja olla talle kasulik. Samuti tahan teenida oma lapsi, lapselapsi ja ka lapselapselapsi.
