Umbes 2,5 aastat tagasi pidasin oma 40+1 sünnipäevapeo, kuhu kutsusin oma selle hetke lähimad sadakond inimest. See pidu oli minu inimestele tänutäheks, et nad on olnud minu elus olulised ja minu teekonda mõjutanud. Kohal olid inimesed, keda näen iga päev ja ka need, kellega ma enam tihti ei suhtle, aga kes mind on minevikus kujundanud. Sama eredalt, kui pidu ise, on mul meeles, kui mu abikaasa järgmisel päeval kirjeldas ühe mu lähedase sõbra peol öeldut – kuidas ta imetleb minu enesekindlust ja julgust lihtsalt võtta mikrofon ja hakata tühjalt kohalt rääkima. Kui seda kuulsin, siis mõistsin, et mitte keegi ei märganud selle laia naeratuse taga mind, ega tajunud, et sel päeval ei olnud mul sugugi tahtmist iseenda peole minna ega oma inimestega koos olla. Tohutu ärevus hinges kripeldamas, tundsin ebakindlust iseenda ja peo osas. Mõnikord vana hea “Mõtle positiivselt” lihtsalt ei toimi.
Ma olen kõnemees ja kui otsustan rääkida, siis kõnelen südamest ja hingest ning kõik sünnib alati kohapeal, selles ruumis ja hetkes. Mul ei ole kombeks ja ma ei oskagi teistmoodi. Sel päeval tundsin, et ma ei suuda üldse rääkida. Kartsin, et sõnad ei leia teed minuni ja kui ma tardun, näevad kõik mind kohmetuna publiku ees seismas. Tundsin justkui minust läbinägevaid pilke ja vaid viisakusest ei anna nad mulle sellest märku. Siiski ma rääkisin. Pikalt ja laialt ning tuleb välja, et ka enesekindlalt, naeratus näol. Ise olin veendunud, et kõik näevad mu maski ja kaitse taha. Tundub, et mitte!
Ebakindluse ja ärevuse oskan kenasti peita naeratuse taha. Täna tundub, et olen selles osav ja see on olnud elus vajalik mask, mis on aidanud hakkama saada. Tegelikult usun, et iga mask on kaitseks vajalik, olles mu ellu tulnud põhjusega – aidata elus püsida. Naeratus ongi ilmselt mu maskidest tähtsaim. Saan ju vaid muigega otsustada, kas soovin maski või mitte. Kas vajan seda või mitte. Mõnikord tundub, nagu oskaksid inimesed mu ümber elada lihtsalt väga palju paremini. Miks nii? Sest ma kuulen väga harva teiste inimeste heitlustest. Tihti mõtlen, et kas see tundub nii vaid vaatlejale või on teised sama osavad nagu mina oma peol? Teen aga naeratusega kõik enda ümber lolliks, jättes vaid mulje, et olen enesekindel ja kõik on hästi.
Kas on nii, et meie ühiskonnas jagunevad tunded kaheks: “headeks ja lubatud” ning “halbadeks ja taunitud” tunneteks? Esimeste üle tuntakse uhkust ja teiste üle häbi. Täna on tunded mulle lihtsalt tunded, ei head ega halba, on vaid tundmine ja kogemine. Soovides maailma paremini sobituda, olen suure osa oma elust sita mängu juures head nägu teinud ja tundeid alla surunud, võttes tihti vastutuse ka teiste tunnete eest. Enam mitte. Elu on muutunud palju lihtsamaks, kui võtan vastutuse ainult enda tunnete eest. Kui keegi nüüd mu käest küsib: “Andero kuidas sul läheb?”, saan valida, kas vastan lihtsalt “OK” või “Suurepäraselt”. Äkki ütlen hoopis seda, mida päriselt tunnen ja kuidas mul päriselt läheb? Täna olen selles kohas, et avastan end tihti vaatlejana, sidumata identiteeti tunnetega. Minu emotsioonid ei defineeri mind. Luban endal tunda kõiki tundeid ja järjest enam on mu elus päevi, mil ma enam ei põgene tunnete eest, ega püüa neid summutada või alla suruda. Vahel räägin liiga palju, aga tihti jääb palju ka rääkimata. Sellised isoleeritult keerlevad mõtted ei anna kuidagi lisaväärtust. Sisemine nurk on tihti kitsas tunnel, mis ei võimalda vaadelda laiemat pilti ja erinevaid perspektiive. Täna olen valinud pigem oma valust ja kogemustest avatult rääkida, et kasvõi üks inimene saaks tunda, et ta pole üksi “normaalne”. Ma olen ka!
