8. jaanuar aastal 2024 ja seal ma olin, justkui alasti oma kolleegide ees. Palja t*lliga, kui lubate nii väljenduda. “WTF, Andero, sa oled ju juht. Võta end kokku ja saa endaga hakkama!” ütles aju minu peas. Aga mis siis juhtus? Aasta alguses olin oma pikalt kestnud mõõnaperioodi põhjas. Seda isegi olenemata sellest, et vahepeal sündis mu perre kolmas laps, poeg Magnus, kes tõi endaga kaasa tohutult armastust ja lähedust. Siiski olin ma seisus, kus ma ei tahtnud arvutit lahti teha et saata kasvõi üksainus e-kiri, mida olin juba niikuinii nädalaid edasi lükanud. Neid kirju oli kümneid, ilmselt sadu. Tundsin ennast ülimalt räbalasti, et vean oma mõõnaga alt tervet tiimi ja iseennast. Võtsin end kokku ja kutsusin õhtuks kokku selle perioodi lähedasemate tiimikaaslastega videokõne. Pea ringi käimas ja sees tunnete keeris: hirm, häbi, üksildus, läbukukkunud tunne, kuid ennekõike teadmatus ja hirm teiste reaktsiooni, hinnangute ja väljaütlemiste ees. Olin ju ikkagi väga õrnas seisus ja mul puudus kontroll olukorra üle… Pigem tahtsin peitu pugeda ja teha nägu, et mind pole olemas. Mäletan end esimese asjana ütlemas: “Hetkel on nii et ma ei saa iseendaga hakkama ja ma vajan abi! Ma tunnen et vean kogu tiimi alt ja mul on selle pärast piinlik. Andke andeks.” Mäletan seda tunnet, kui julgesin oma tiimile silma vaadata ja abi küsida – kergem hakkas kohe ja mida aeg edasi, seda paremini ennast tundsin. Mis täpselt juhtus, ei oska ma öelda, aga sain endast välja sõnad, mis oli välja ütlemata. See muutis mitte ainult minu olemist, vaid ka usaldust minu ja kolleegide vahel. Olen tajunud, et sügavust ja avatust on rohkem. Normaliseerisin iseenda ja teiste jaoks inimeseks olemise – tunda tundeid on OK ja inimlik.
Olles ise heas flow-seisus, on mul tiimile ja lähedastele lihtne oma struggle’itest rääkida. Olen seda ka teinud. Madalpunktis oli kõik teisiti, väljaspool pereringi ei ole ma end nii avanud. Hirmud olid asjatud. Momentaalselt tajusin seda hea energia tulva teisel poolt: “We got your back bro 💪🙏” “Kuidas saame aidata? Sinu heaks kõigeks valmis!”. See oli hetk, mil vabanesin juhina ahelatest ja uskumusest, et mida kõrgemal, seda üksildasem! Ihuüksi tipus olin tundnud end terve senise elu – nii sportlase kui ka ettevõtte juhi ja omanikuna.
Alles eile sain taipamise, et ma ei tunne end enam üksi ja üksildasena, sest ma olen alates oma avalikust avanemisest otsustanud seista oma kolleegide kõrval. Mitte taga, üleval ega ees, vaid õlg õla kõrval. Olen alati julgustanud kolleege tulema oma muredest mulle rääkima. Vahva soovunelm! Tegelikkuses polnud seda päriselt juhtunud, kuidas olekski saanud? Mis eeskuju ma ise olen olnud? Nüüd mitu kuud pärast minu avanemist on kolleegid leidnud oma muredega minu juurde tee. Varem seda ei juhtunud. Usun, et suured muutused organisatsioonis saavad alguse juhist, kes julgeb olla tavaline inimene kõigi oma sabade ja sarvedega. Täna julgen olla tavaline juht. Olla juhina üksi ja üksildane on valik.
