Tänu coachingule taipasin hiljuti, et olen aastaid kandnud endaga uskumust, mis mind on
elus palju edasi aidanud, kuid võib-olla on viimased 10 aastat olnud pigem varjatud koorem. Selgituseks vaatame korraks minevikku. Kunagi ütles mulle oluline kossutreener, et sel hetkel, kui tunned end hea korvpallurina, lõpeb sinu areng. Tundus õige. Vandusin, et ei lõpeta pingutamist – alati saab paremaks ja paremini. Jep, saabki, aga mida ma siis ei teadnud, on tõsiasi, et see sama uskumus kandub ka korvpallist väljapoole ja kummitab mind veel aastaid. Nii ei olnud ma kuni 43. eluaastani tundnud ennast piisavana. Ei abikaasa, juhi, ettevõtja, sõbra, poja ega vennana, kuid eriti olen seda tundnud isarollis. Nii lõppeks ju minu areng ja seda ei saa ma mitte kuidagi lubada.
Olen sellele ambitsioonikale “Sa ei tohi end milleski tunda liiga hästi, muidu areng peatub” uskumusele siiamaani tänulik, kuid pidev “Ma ei ole piisav” kuklas ketramas on vastik taak, mida kanda. Paljud võidud ja suured saavutused on jäänud tähistamata ja rõõmud tundmata. Otsustasin tüütust koormast lahti lasta ja lubada endal tähistada võite ja tunda ennast piisavana sellisena, nagu ma olen kõigis rollides. Luban endal olla mina.
Miks ma seda kõike räägin? Endaks olemise käigus leidsin hiljuti enda jaoks kirjutamise. Võib kõlada klišeena, aga mingi teraapiline mõju selles protsessis on. Nagu kirjutaksin midagi enda peast välja ja turjalt maha, et südamesse ruumi juurde saada. Mõnikord saab öeldud liiga palju, aga tihti on ka tunne, et palju jääb ütlemata. Püüan alati kirjutada enda kogemustest, tajust ja reflektsioonidele kogetust. Usun, et mu kirjutatu kellegagi ikka resoneerub ja kedagi kõnetab. Kedagi kindlasti mitte. See on ka OK. Ega ma ei ajagi oma kirjutistega taga tõde ega õigust – ma ei usu enam nendesse. Usun, et me kõik kogeme maailma erinevalt. Usun, et lõpuks on igaühel oma tõde ja õigus. Vaatenurga küsimus. Coachingu vaat et põnevaim osa ongi näha inimestes neid erinevaid nurki. Eriti neid nurki, mida ma enda juures veel avastanud ei ole.
