Kuuldes esmakordselt sõna coaching ja coach, kerkis kujutluspilti kohe korvpalli-coach. Noh, nagu Pat Riley või meie Salumets, kes paneb paika mänguplaani – mida teha ja kuhu joosta. Pff, coach. Mulle? Viimane asi, mida ma vajasin oli, et keegi ütleks mulle, kuidas marju müüa, miks mul mingi asi ei õnnestu ja mida ma elus valesti teen. Momentaalne negatiivne hoiak millegi vastu, millest mul polnud õrna aimugi. Tüüpiline ja loomulik – sõber ütleb, et uus resto on kehvapoolne ja juba ma ei taha sinna minna.
Samas arvan, et tänu isepäisusele olen ma ettevõtja, tehes asju pigem omamoodi ja lähtudes sisetundest ja tajust. Ka vanemate, eriti isa õpetamised, mõjusid mulle lapsena punase rätikuna. Mõjuvad siiani, kuid märgatavalt vähem. Esimest korda coachingut kliendina kogedes, avastasin, et ma ei saa sealt ei näpunäiteid ega hinnanguid. Pidin ise mõtlema, tunnetama ja tajuma, et jõuda taipamiste ja vastusteni enda sees. Esimene taipamine oli: “Wow, nii cool!”. Mu lähedased teavad, kui minus see “Wow” tekib, on see märk Andero uuest ahvivaimustusest. Hobidega alustamine tähendabki mulle tihti esmalt täisvarustust ja alles siis baasteadmisi. Coachingust olin lummatud esimesest hetkest, sest sain seal olla mina ise, istudes mõlemal pool tooli. Minu sees oli peidus palju sellist, millest ma polnud isegi teadlik.
Öeldakse, et tipus on üksildane ja juhid on üksi. Nõus! Nii jäävadki teatud mõtted kauaks pähe ketrama. Tihti on keeruline enda mõtteid vaadelda ja täpselt sõnastada. Coachingus eneses selguse loomine on võimalik usalduse ja ühenduse tekkimisel. Nii saab leida sügavuse ja avatuse ning seda ilma hinnangute või otsese juhendamiseta. Maagiline. Ma õpin kogedes ja kogemusi reflekteerides, olen seda alati teadnud, ja olla ruumis uudishimuliku coachiga on miski, mida on raske sõnadesse panna. Kui kaks inimest on 100% kohal ja hetkes, juhtub vägevaid asju – teadvus ja teadvustamine saavad vormi, mis avab tihti uksed taipamistele. Kliendi rollis õppisin enda kohta alati midagi uut ja sain taipamisi ning see vaimustumine viis mind ennast coachiks õppima. Esmalt läbisin EBS-i Practitioner Diploma in Executive Coachingprogrammi ja paralleelselt alustasin ka ISCI 2,5-aastast superviisori ja coachi väljaõpet. Õpingud on poole peal ja minu vaimustus pole raugenud. Vastupidi!
