Vaadates elule tagasi, märkan, et vahel ei ole ma piisavalt loobunud, kuigi oleks võib-olla põhjust olnud. Vahel olen jälle soovinud südamest loobuda, kuid pole seda mingil põhjusel siiski teinud. Küsimus, kas loobumine = allaandmine, on minu sees tihti tekitanud segaseid tundeid, valu, süümepiinu ja häbi. Olen lapsepõlvest kaasa võtnud uskumuse, et alustatud asju pooleli ei jäeta. Kõik tuleb lõpuni viia. Ühelt poolt on see uskumus mind toetanud, kuid teisalt ka minu elu piiranud. Oleks palju lihtsam (ja igavam), kui teaks juba enne alustamist, kas üks või teine asi mulle meeldib ja sobib ning milline on alustatu lõpptulemus. Õnneks ei tea me vastuseid ette. Milline oleks elu, kui teaks alati ette, mis on igas olukorras “õige” otsus?
Kui ma 16-aastasena 1996. aastal marjamehe karjääri alustasin, küsis sõber keskkoolist minult pärast kolme aastat turul töötamist, millal ma siis “päris tööd” tegema hakkan, nagu nemad oma vanemate kontorites. Toona marjamüüjana alustades ei teadnud ma, milliseks see teekond kujuneb ja kas see kestab ühe või 70 suve (siiani ei tea). Mis on “päris töö” ja kas peaksin loobuma või jätkama? Kuulasin oma südame häält ja tegin seda, mis mulle meeldis, mõtlemata liiga palju tulevikule. Aastal 2001 otsustasin loobuda oma töökohast ja alustada ettevõtjana Eestis. Ühest küljest loobusin ja andsin alla?! Palk oli OK, loobusin kindlusest ja millestki, mida olin alustanud ja edasi viinud ning mida oskasin hästi. Kui oleksin valinud jätkamise, ei teagi, kuhu see tee mind oleks viinud. Täna mõtlen, et ma ei andnud alla, vaid vastupidi. Aga mis oleks juhtunud, kui ma poleks kuulanud oma sisetunnet ja oleksin jätkanud Soomes marjamüüjana? Kas oleksin hiljem tundnud, et mitte alla andes andsin siiski alla seesmiselt, minnes vastuollu iseenda tunnetega? Mis oleks selle hind minule ja mu lähedastele? Kas oleksin alla andnud hoopis mitteloobudes?
Olen mitmel korral mõelnud ka No Bananasest loobumisele. Ei tule välja – tulemused puuduvad ja see ajab hulluks, kui kõõlud aastad isikliku pankroti serval. Eriti rasked olid kolm esimest aastat, kuid keerulisi aegu on olnud rohkem kui lihtsaid. Mäletan hästi, kui oluline oli No Bananase alguses meie pere jaoks lapsetoetus, ämma tehtud toidud ja minu vanemate rahaline tugi. Äge ettevõtja ja juht küll – ei suuda oma pere eestki hoolitseda. Aastast aastasse otsustasin siiski mitte loobuda.
Minu abikaasa toetus on olnud hindamatu neil keerukatel hetkedel, kui olen kaalunud loobumist. Ta pole kunagi kaotanud usku minusse ja on minusse uskunud isegi siis, kui mul endal on usk kadunud või hakanud kaduma. Mu naine on imeline inimene ja need kõige raskemad hetked on seda mulle korduvalt näidanud – tema usk ja armastus minu vastu pole kunagi kadunud. Diana ei ole kunagi minust ega meist loobunud, kuigi oleks võinud nii mitmelgi korral.
28 aasta jooksul on mul olnud kokku 11 väga andekat ja edukat äripartnerit, kes on olnud mulle suurteks õpetajateks. Hindan igaühe panust väga kõrgelt. Kõiki partnerlusi olen alati võtnud väga tõsiselt ja mõttega, et need kestavad n.ö. surmani. Nii paraku pole aga läinud. Kõigist partneritest olen otsustanud mingil ajahetkel lahku minna ja loobuda, tuginedes puhtalt sise- ja kõhutundele – uskudes, et nii on lihtsalt pikas perspektiivis parem mulle ja minu arengule. Teadmata tegelikult, mis minust edasi saab ja kas üldse saab. Kas uutmoodi on parem kui vanaviisi? Kui ma poleks kuulanud oma südame häält ja oleksin mõelnud, et kui juba olen kord “abiellunud” ja lubanud, et (äri)suhe kestab surmani ja seesmiselt tundnud, et nii pole enam õige (kuigi kunagi oli). Mis oleks minust siis saanud? Mis hinda oleksin maksnud oma hinges ja südames? Arvan, et seesmiselt oleksin loobunud jäädes, sest nii oleksin läinud vastuollu iseendaga. Täna usun, et iga loobumine ei ole allaandmine, kuid mõni mitteloobumine võib seda olla.
