Paar nädalat tagasi istusin laupäeval oma teismelise tütre kõrval. Mina vaatasin Netflixi ja tema tegeles oma ema palvel pesu voltimisega. Ühel hetkel küsis mu tütar, miks mina kunagi pesu ei voldi ja miks tema peab minu trusse lappama? Jäin mõttesse ega mäleta täpselt, mida vastasin, aga midagi stiilis: ma pole täiuslik ja loodan, et kunagi jõuan ka pesu pesemise ja voltimiseni. Mainisin, et õppisin nõudepesumasinat kasutama alles aasta tagasi. High five! Lootsin, et mu tütar jätab mu nüüd rahule, kuid ta pakkus lahkelt, et võib mind kohe õpetada, ja hakkas minu asju mulle välja sorteerima. Minus kerkis väike ärevus ja palusin tal hoogu maha võtta, sest “Today is not the day.” Rääkisime sel teemal päris pikalt ja tundsin, et pean hakkama ennast seletama ja kaitsma, et ka tugitoolis telekat vaadates vastutan juhi ja ettevõtjana selle eest, mida mu kolleegid teevad või tegemata jätavad. Ettevõtjana tunnen, et vastutan nii oma pere kui ka saja teise pere võimaluste eest 24/7, olenemata asjaolust, et minu teadmata tehakse ettevõtte heaks igapäevaselt sadu, kui mitte tuhandeid otsuseid. Muidugi mõistin kohe ka tema vaatenurka – tema tõde on see, mida tema näeb ja kogeb, mitte see mis toimub minu peas või kodus, kui tema on koolis või sõbra juures.

Vahetult pärast seda vestlust sattusin LinkedIn’is peale Kaire Parve postitusele vastutusest, mis mind puudutas ja inspireeris. Kaire kirjutas:

“Vastutust võetakse endale ise. Vastutust ei saa anda, delegeerida ega kohustada. Saab anda võimaluse vastutuse võtmiseks. Igal meist on vastutus olla see, kes sa oled. Julgeda tunda seda inimest läbi ja lõhki, kes sina oled. Alusta alati endast, kui tahad midagi muuta.”

Kaire kirjutatu on minu jaoks vana uus teadmine. Taipasin sel hetkel, et asi pole selles, et ma ei suuda või oska pesumasinat käima panna või pesu voltida. Asi on lihtsalt selles, et ma ei taha võtta vastutust teatud tegevuste eest. Mõnikord võtab vastutuse võtmine päris kaua aega. Näiteks polnud mul siin pool aastat ühtegi suhkruvaba päeva, kuigi andsin iseendale igal õhtul järgmiseks päevaks lubadusi. Ma ei olnud valmis vastutust võtma, kuni umbes kuu aega tagasi võtsin lõpuks vastutuse. Mitte keegi teine peale minu ei saanud seda vastutust võtta ega seda mulle peale suruda. Sunnitud vastutusse ma ei usu. Täna arvan, et julgus vastutust võtta on oluline, kuid sama oluline on julgeda ka vastutusest loobuda ja vastupidi – vastutust juurde küsida. Kõik algab, muutub, areneb ja variseb kokku minust endast, mitte kellestki teisest ega millestki välisest.

Juht ja ettevõtja peab looma võimalused potentsiaali avamiseks. Tahan võtta vastutuse nii, et minu kolleegid tunneksid end nähtuna, kuulduna ja väärtustatuna. Ma ei taha, et keegi peaks “pesu voltima”, sest Andero ütles nii, kui ta pole valmis seda vastutust võtma. Ettevõte ei liigu nii edasi ja pudelikaeladeks on tihti just need tegevused, mida peab tegema keegi, keda need ei inspireeri ega paku huvi. Julgus öelda “EI” annab kellelegi teisele võimaluse öelda samale tegevusele “JAH”.

Mina võtan vastutuse, et minu kolleegid julgeksid mulle usaldada enda tahumata lauseid, tooreid mõtteid ja tundeid – millest iganes, mis töö juures meeldib või ei meeldi. Juhina saan toetada ja selgust luua, sest kõike ei ole võimalik enda sees ise “selgeks mõelda”. Vahel jääb mingi teema peas lihtsalt ketrama ja lisaväärtust ei teki sellest loop’imisest kuidagi juurde. Tõstes midagi n.ö. lauale nähtavale, avaneb võimalus seda miskit üksi või koos kellegagi vaadata ja vaadelda erinevate nurkade alt. Nii tekib taipamisi ja ka selgus teemale, mis peas keerleb.

Ma elan juhina tihti mingisuguses illusioonis või piiratud vaateväljas ja näen vaid seda, mida näen, kuulen või tunnetan. Ma saan olla kasulik oma tiimile ainult nii, kui mind päriselt usaldatakse ja minuga soovitakse põrgatada mistahes muresid ja jamasid, mis esmapilgul tunduvad suured, lausa ületamatud. Mõistan hästi, et hirm on tihti juhile muredest rääkimisel takistuseks, kuid minu käed jäävad sellisel juhul lühikeseks. Saan olla kasulik, kui mind usaldatakse. Pole võimalik mõista seda, mida ei julgeta välja öelda, isegi kui tunnetan, et kõik pole päris korras. Tihti tekibki minus error, kui näen, et vestluskaaslase sõnad ja kehakeel ei lähe kokku.

Püüan olla avatuse ja aususega ise eeskujuks ning julgustada seeläbi oma inimesi võtma riske ja kompama minu vastuvõtlikkust oluliste teemadega. Step-by-step. Taipasin just neid ridu kirjutades, et iga minu tööalane suhe kolleegidega on suur ja pidev töö, mis kestab sama kaua kui meie töösuhe. Võin juhina võtta vastutuse ja palgata enda arvates väga hea inimese, kes oskab ja teab, kuid minu “päris töö” on hoolitseda inimsuhete eest ja julgustada ka kolleege tegema omavahel sama. Täpselt nagu kooselu teise inimesega, mis on tohutult suur töö ja pidev suhtlemine ja koos kasvamine, et asi saaks päriselt toimida. Pole olemas täiuslikku kaaslast, täiuslikku kolleegi ega täiuslikku juhti. Me loome “täiuslikkuse” läbi selle, et näitame oma sabasid, sulgi ja varje ning igaüks vastutab iseendaks jäämise ja enda arengu eest. See saab juhtuda läbi ütlemiste ja ütlemata jätmiste – mida, kuidas ja kellele ütlen.

Ettevõtte potentsiaal ei peitu Exceli ridadel, vaid juhi vastutuses luua tugevad inimestevahelised ühendused. Numbrid tabelis on lõpuks tagajärg, mitte põhjus.