Pallid juuresoleval pildil ei püsi õhus mõttejõul ja pole olemas sellist rahanumbrit, millega saaks pallid õhku hõljuma jätta. Neid palle ei saa “ära osta”, ainult panustatud aeg, fookus ja kohalolu hoiab pallid õhus. Suurim väljakutse on see, et tihti fookus läheb ühele või mitmele pallile ja teised prantsatavad vahepeal märkamatult maha. Tundes, et hoian õhus vaid üksikuid palle, tahaks nii väga, et oskaksin kõike korraga sujuvas liikumises hoida.
Taipasin end hetkel mõttelt, et mina tahan, et kõik pallid oleksid õhus, aga kas sama soovib ka pall või pallid, mida püüan õhus hoida? Äkki eelistab mõni pall ollagi vahel kaugemal ja vaadelda olukorda sealt? Öeldakse, et mündil on kaks poolt. Võibolla oleme ka pall ja mina kahepoolne münt ja õhus püsimiseks on vaja mõlema pingutust. Vahel on palli soov maas püsida suurem kui minul, mõnikord vastupidi. Igal juhul on selline žongleerimine mulle suur väljakutse. Harjutan igapäevaselt ja usun, et saan päev-päevalt veidi paremaks.
Elu. Prioriteedid. Aeg, mida pole?! F*ck, kes röövis mu aja ära? Mõtlen igapäevaselt oma prioriteetidele ja kuidas tekitada kalendrisse ruumi juurde. Kust ruumi leida? Mille arvelt? Kelle arvelt? Väga kalendriusku inimesena võtan aja planeerimist väga tõsiselt, kuid pea iga päeva lõpus tunnen taas, et aeg on läinud. Millal helistasin viimati oma vanematele? Õdedele? Sõpradele? Koostööpartneritele? Millal käisin viimati lastega kinos? Või naisega kahekesi õhtustamas? Kas see, mis kalendris homme kirjas, on päriselt oluline? Homme teen. Homme helistan. Ei, see on tihti pettekujutelm. Päris elus on tihti homme alati homme – parim aeg kõigeks!
Tahan kõiki “palle” õhus hoida, aga see ülesanne on kuradi raske ja näib tihti võimatuna… Kes täidab mu kalendrit? Mina. Kes vastutab minu aja eest? Mina. See on kõik selge, aga kuidas eristada väga olulist vähem olulisest? Mul on tunne, et oskus öelda kohe “EI” on mulle palju lihtsam kui oskus muuta väljaöeldud “JAH” hiljem “EI”-ks. Seda vajalikku oskust ma veel omandanud pole, aga tegelen sellega.
Tegelikult on žongleeritavaid palle veel rohkem. Juba päritolupere jaguneb 5 inimeseks, lapsed 3 inimeseks jne. Iga pall ja selle sees olevad väiksemad pallid on inimsuhe, nõudes aega ja pühendumist, et kõik oleks tasakaalus. Kuidas see kõik mahutada ära 24 tunni sisse ja ka ise ellu jääda? On hetki, mil tunnen, et see õnnestub, kuid tihti tunnen, et vean kedagi enda lähedastest alt, enamjaolt iseennast ja oma paarisuhet, ega hoolitse suhte eest nii palju, kui võiksin.
Kalendrisse vaadates, on paistab tihti, et pole isegi ruumi hingata. Kõike on järsku korraga liiga palju. Vahel on põnev ajahädas olevat iseennast kõrvalt vaadelda. Ükski lähisuhe ei toimi jätkusuutlikult, kui ma ei panusta sinna oma aega, tähelepanu ja kohalolu. Loodan, et mulle jõuab ühel hetkel päriselt kohale, et aeg on minu suurim vara, miski siin elus pole jääv ja kõige olulisem minu jaoks on sügavad ja lähedased inimsuhted. Vanemaks saades ja pidevas ajanappuses olen aru saanud, et kvaliteet enne kvantiteeti. Nii kõiges. Olen märganud, et teen tegevusest, mis enam ei kordu, tihti sündmuse ja naudin kogemust hetkes. Aega ja selle erinevaid kihte on huvitav vaadelda.
